Mati Heidmets: vaikne haridusrevolutsioon

12.09.2011

 

Koalitsioonileppes pakutud praktilised sammud liikumiseks tasuta kõrghariduse suunas on eelnõus muutunud haridusrevolutsiooniks, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets.

 

Kevadel vastu võetud valitsusliidu programm (koalitsioonilepe) seab eesmärgiks ülemineku tasuta kõrgharidusele. Leppes kavandatakse „suurendada riiklikku tellimust 40% võrra, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul“.


Hiljuti sai valmis seda eesmärki tagav seaduseparanduste  eelnõu, mis sisaldab mitmeid üllatusi.

Üllatused

Esimene üllatus on rõhutatult loominguline suhtumine koalitsioonileppesse. Kui lepe räägib riigitellimuse suurendamisest, siis uus rahastamismudel loobub riigitellimusest sootuks. Selle asemel pakutakse välja mitmesammuline tegevustoetuste süsteem.


Kõigepealt esitavad õppeasutused taotluse riikliku tegevustoetuse saamiseks, siis peab haridus- ja teadusminister koolidega läbirääkimisi ning selle tulemusena esitab vabariigi valitsusele ettepaneku toetuse eraldamiseks.


Edasi sõlmitakse haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) ja õppeasutuse vahel tulemusleping ning riik eraldab koolile mõistlikuks peetava rahalise toetuse. Toetuse eesmärk on kirjas nii: „Luua võrdväärsed võimalused õppimiseks kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele ning tagada õppeasutusele tema missiooni, eesmärgi ja ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid.“


Kasutades toetusega eraldatud ­raha, otsustab õppeasutus ise, lähtudes oma „profiilist, talle pandud ülesannetest ja olemasolevast koolitusvõimsusest, millistes valdkondades kui palju õppekohti luuakse“. Kohustusi kindla arvu õppekohtade loomiseks õppeasutusel ei ole, rääkimata kohustusest luua õppekohad „kõikidele võimekatele ja motiveeritu­tele“.


Riiklikku toetust saavates õppeasutustes on üliõpilase jaoks õppimine tasuta, juhul kui ta õpib eestikeelsel õppekaval ning täidab õppekava semestri jooksul vähemalt 30 Euroopa ainepunkti mahus (EAP).

Teine üllatus on säte, millega keelatakse tasuline õpe. Eestikeelsetel õppekavadel ning täiskoormusega õppivate tudengite jaoks on tasuline õpe keelatud, eelnõu varasemas versioonis kirjas olnud põhimõte, mille kohaselt juriidilistel ja füüsilistel isikutel on ­õigus taotleda ülikoolis õppekohtade avamist omavahendite arvelt, on tekstist lahkunud.


Ülikoolil on õigus nõuda õppekulude osalist hüvitamist vaid üliõpilaselt, kes mainitud 30 EAP nõuet ei täida. Eelnõu seletuskirja kohaselt vajab uue süsteemi juurutamine kolme aasta jooksul (2013–2015) ligi 58 miljonit eurot lisaks.


Kõhklused

Uus süsteem tekitab kolme liiki kõhklusi. Esimene kõhklus on seotud jätkusuutlikkusega – uue mudeliga võtab riik endale väga karmid kohustused rahastada kõiki Eesti võimekaid ja motiveeritud noori,  keelates samas seadusega ära teistel osapooltel sama tegemast.  Kõrgharidusliku õppe jaoks kolme aasta jooksul 58 miljoni lisaeuro lisandumine on teoreetiliselt mõeldav väga kopsaka majanduskasvu tingimustes, samas pühib järgmine masu või stagna ilusad plaanid olematusse. Lisaks on raha ootamas ka tudengite toetused, õpetajate palgad jpm.


Uue süsteemi tõenäoline tulemus on eestikeelsetele õppekavadele toimuva vastuvõtu hüppeline vähenemine. Kõrvalejäänud noored ja andekad peavad mujal maailmas õppimisvõimalusi otsima, Eestis ei saa seda ka raha eest teha. Minu arvates ei tule tasulist õpet mitte keelata, see tuleb välja suretada tasuta õppekohtade piisava pakkumise teel, nagu ka koalitsioonilepe pakub.


Samas tasulise õppe võimalus peab puhvervariandina kindlasti alles jääma – rasketeks aegadeks, rikastele toetajatele jms. (Uue süsteemi puhul on tasuline õppekoht võimalik vaid eksternide puhul, kes pole teadagi „päris“ üliõpilased.) Kui firma on valmis oma töötaja magistriõpingud kinni maksma, siis mis pagana pärast peab erasektorist tulevale rahale käe ette panema?


Teine kõhklus räägib ülikoolide autonoomiast. Tegelikult tähendab eelnõu avalike ülikoolide eestikeelse õppetegevuse riigistamist. Kuigi ülikoolid on näiliselt vabad pakkumaks oma õppekavasid suvalisele arvule üliõpilastele, saavad nad tegelikult õpetada vaid riigipoolse toetusega etteantud mahus ja lepingus määratletud „tulemusvaldkondades“ (mida iganes see tähendab). Nii ütleb ka eelnõu seletuskiri – „tulemuslepingud on sisendiks ülikoolide koolitusvõimalusele e vastuvõtuarvudele“. Kogu otsustusõigus koondub kindlasse geograafilisse punkti ja loetud hulga ametimeeste kätte, ülikoolid on paratamatus sõltuvuses riigi suunavast ja rahastavast käest. Selline sõltuvus on ehk mõistetav, kui jutt käib maksumaksja raha kasutamisest, samal ajal teiste tellijatega suhtlemise keelamine avalik-õiguslikule isikule on jabur. Eriti olukorras, kus kogu maailm liigub ülikoolide autonoomia suurendamise ning eraraha ligimeelitamise suunas.


Kuhu jäid Eesti noored?


Kolmas kõhklus on seotud kriteeriumidega, mille alusel hakatakse tegevustoetusi määrama. Eelnõus on sellistena üles loetletud riiklikud strateegiad, tööturu vajadused, riigieelarve võimalused, sõnagagi pole aga mainitud üleminekuhindamise tulemusi ega noore põlvkonna hariduseelistusi. HTM on kulutanud viimastel aastatel hulga raha, et saada nn üleminekuhindamise käigus pilti Eesti kõrgkoolides pakutavate õppekavade kvaliteedist, ressurssidest ja jätkusuutlikkusest. Mida oleks loogiline tulemuslepingute lähtekohana kasutada. Tegelikult sõna „üleminekuhindamine“ eelnõus ega seletuskirjas ei esine.


Kummalisel kombel ei mängi ka noore põlvkonna hariduseelistused ülikoolidele jagatava toetuse määramisel mingit rolli, määravaks on riigi vajadused ja töösturite tahtmised. See ei ole strateegiliselt tark lähenemine. Lihtsustatult on sisseastuja valik selline – õpid kas tasuta ja riiklikult olulist eriala või ei õpi üldse. Ja lased Eestist jalga. Kuna eelnõu on ära unustanud ka koalitsioonileppes võetud kohustuse suurendada tasuta õppekohtade arvu 40% võrra (selle asemel kujuneb tegevustoetus „vastavalt riigieelarve võimalustele“), siis pole noortel ka viriseda, kui neid „olulisi ja tasuta“ jääbki mingil hetkel suhteliselt napilt.

 

Koalitsioonileppes pakutud praktilised sammud liikumiseks tasuta kõrghariduse suunas on eelnõus muutunud haridusrevolutsiooniks, mis on mitu korda mahukam kui kevadel kokkulepitu. Selle kõige küsitavamad aspektid on noorte hariduseelistuste ignoreerimine ning riigi kava hoida teised tellijad eemal eestikeelse kõrghariduse rahastamisest – seda  olukorras, kus riigi enda rahalised võimalused on süvenevalt ebamäärased. Revolutsiooni positiivne külg on tugevnev surve ülikoolidele minna üle ingliskeelsele õppele. Mida tuleb pikemas perspektiivis teha niikuinii.

 

Postimees