Kõrgkoolide ja teadusasutuste töötasudest

09.10.2013

 

Alates 2013. aastast eraldatakse avalik-õiguslikele ülikoolidele kõrgharidus- ja doktoriõppe läbiviimiseks seni kehtinud riikliku koolitustellimuse vahendite asemel tegevustoetust. Tegevustoetus on ette nähtud ka rakenduskõrgharidust andvatele rakenduskõrgkoolidele. Lisaks sihtotstarbelisele toetusele sisaldab tegevustoetus tööjõu ja majanduskulusid.

Tegevustoetus sisaldab lisaks tasemeõppe vahenditele ka toetust ülikoolidele seatud täiendavate ülesannete täitmiseks, nt emeriitprofessorite ja –dotsentide tasude maksmiseks. (2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu seletuskiri)

Riigieelarve vastuvõtmisel Riigikogus jõuavad eelarvelised vahendid Haridus- ja Teadusministeeriumi ning kooskõlas tulemuslepinguga jagatakse vahendid ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele.

Kõrgkoolid jaotavad saadud vahendid teaduskondadele ja instituutidele koolisiseselt kehtivate reeglite alusel. Märkimata ei saa jätta, et iga instants võtab ülalpidamiskulude katteks nn andamit.

Nimetatud kolm astet ei ole omavahel seotud (rahade eraldamine riigieelarvega, jagamine Haridus- ja Teadusministeeriumis ning kulutamine kõrgkoolides) ühegi reegliga, mis arvestaks kõrghariduses ja teaduses töötavate töötajate töötasudega. Töötasude teema tuleb päevakorda siis, kui tekib vajadus konkreetse töötaja töötasu määramiseks.

Töötaja põhipalk sõltub sellest, kui palju lõppastmes vahenditest midagi üle jääb, ehk peale majanduskulude ja muude kulude mahaarvamist. Majanduskulud (elekter/küte, hoonete korrashoid jt kulud) aga suurenevad meie tahtest sõltumata, vähendades järjekindlalt kulutusi töötasudele. Laastavalt mõjub palgavahenditele hierarhiline palgasüsteem, milles tegelik töötegija – õppejõud ja teadlane – asub madalaimal palgatasemel.

Eestis puudub tõsiseltvõetav palgastatistika, milles tuuakse välja ja võrreldakse samal ametikohal töötavate õppejõudude ja teadlaste põhitöötasusid.  Selline esitlusviis annaks selgema ülevaate töötajate palgatuludest ning väldiks manipuleerimise keskmiste palkadega. Keskmiste palkade võrdlus on ebaõiglane, kuna see sisaldab üldjuhul ka lisatööde eest saadud tasusid.

Tegeliku töötegija rahakotile oleks õiglasem, kui tegevustoetus jaotatakse kaheks: kulutused töötasudele (sh emeriitide tasud) ning majanduskulud.

Mõlema osa kohta tuleks pidada eraldi arvestust. Töötasude rahaliste vahendite arvutuste aluseks võiks olla nn maatriks-palgasüsteem, mis lepitakse kokku kõrgkoolide vahel. Konkreetsed töötasud aga lepib iga kõrgkool sisemiselt ise kokku.

Sellele võib vastu vaielda väitega, et kõrgkoolid otsustavad ise, kuidas raha kulutada. Kui aga rahast ei jätku konkurentsivõimeliste töötasude maksmiseks, sest majanduskulud võtavad suurema osa eraldatud vahenditest?

Ülikooliseaduses on Haridus- ja Teadusministeeriumile on antud õigus registreerida kõrgkoolide õppekavad. Õppekava läbiviimisel töötavad professorid ja teised õppejõud. Kui õppekava on registreeritud ja kokku on lepitud palgamaatriksis, siis on võimalik välja arvutada konkreetse õppekava täitmiseks vajalik palgavahendite suurus.

Teema vajab tõsist diskussiooni ja arvamuste esitamist. Ootame aktiivset vastukaja, arvamusi, ettepanekuid, et saavutada Eesti kõrgkoolides ja teadusasutustes konkurentsivõimelised töötasud. Üks mõte veel: miks diskrimineeritakse Eesti õppejõude ja teadlasi. Nimelt, kui palgatakse tööle välisriigi õppejõude, makstakse neile tunduvalt kõrgemat töötasu, kuigi teadmiste ja oskuste tasemelt on meie õppejõud vahel palju paremad?

 

UNIVERSITASe juhatus